teisipäev, 12. august 2014

Õnnetus ei hüüa tulles ...

Oli pühapäeva hommik. 10. august ilm oli ilus päikseline.
Marijela ja Holger olid Valgemetsa Noortelaagris juba kolmapäevast.
Marijanne ja Raigo viisid mind tööle kella 11.00. Ei hakanud täna enda autoga minema. Kuna Raigo oma võtab vähem kütust, lasin end ära viia.
Olin kassas. Pisike põtkis. Läksin pausile, mööda koridori minnes palvetasin, et "Isa ma ei saa aru, mis lahti on, miks see väike poja nii kõvasti põksib ja nii rahutu on.?!" Ta pole sedasi veel kordagi peksnud. Paus läbi. läksin tööle tagasi. Aina kõveaks peksmine läks.

Iga paus käin vaatamas telefoni, kas keegi on helistanud, et siis tagasi helistada. Järgmisele pausile minnes vaatasin, et Marijela on just mõni minut tagasi helistanud. Helistasin talle. Räägib minuga sellisel häälel nagu nad oleks võitnud, tundus algus. Ütlesin, et ole nüüd rahulik ja räägi ilusti mis juhtus, aga ta oli nii suures shokis, sain lõpuks aru ta jutust, et Holger kukkus kokku ja kiirabi on seal ning elustavad. Helistasin ruttu Raigole. Ta küsis, et kas tulen sulle järgi, ma siis ütlesin, et mis sa ikka tuled, ma tulen ise koju. Vot siis jäi väikemees kõhus rahulikuks.

Vahetasin eluga riided, läksin jooksuga infoletti, endal käed värisevad, pisarad jooksevad ja süda puperdas sees. Küsisin,et kellel pean ütlema, et ma pean ära minema. Rääkisin, mis oli juhtunud. Nad lubasid mul ära minna ja et ma ei pea muretsema nad panevad mu kassa ise kokku. Panin jooksuga välja, vaatasin ringi ja  jäin mõtlema, et kuhu ma küll selle auto täna parkisin, siis meenus ahjaa ma ei tunudki ju ise autga tööle. See oli mul juba meelest länud. Helistasin Raigole, et mis sa nüüd ootad, tule mulle ruttu järgi. Ta ise mõtles, et huvitv millega ma küll koju tulen, kui auto on kodus.

See oote aeg tundus parklas nii pikk. Tegin ruttu mõned kõned. Helistasin Elme, ei vasta. Valdole ei vasta. ja veel kellegile, enam ei mäleta kellele, aga keegi ei vasta. Mõtlesin, et kus nad on kõik, et ei vasta. Helistasin emal ja rääkisin mis juhtus. Nemad olid just sünnipäeval. Eks rikkusin nende tuju ära.Nüüd jäid nemad muretsema ja ootama minu uut kõnet. Siis meenus, et on pühapäeva ja Tõrvakatel on kell 5 õhtu teenistus. Saatsin Valdole sõnumi, mis juhtus, et palvetage.
Aeg tundus nii pikk, et kus see Raigo küll on nii kaua. Rääkisin vahepeal Marijelaga, et kas see rohtude paber sai arstile näidatud. Ütles, et jah. Küsisin, mis seisud on? Mamm ütles, et ei lasta kedagi sinna. Seal on 2 kiirabi ja ta ei tea kuhu teda viiakse, kas Põlva või Tartu.

Lõpuks jõudis Raigo. Marijela helistas uuesti ning ütles, et kiirabi läks just minema ja venna viiakse Tartu ära. Ütlesin nüüd abikaasale lähme ruttu Maarjamõisa. Ei teadnud ju kuhu teda tuuakse. Läksin EMO-sse, et küsida kuhu ma minema pean ja seal olles meenus, et ahjaa, Tartus on ju lastehaigla ka. läksime siis sinna. Küsisin erakorralisest vastvõtus, et kas nad oskavad öelda, kuhu ta tuuakse. Nad ütlesid,et kui suurde majja ei viida, siis tuuakse siia. Ok. Käekott jäi autosse, mõtlesin ära minna tooma, kui nägin, et üks kiirabi tuli vilkuritega. läksin tagasi. See kellega enne rääkisin ütles, et ei tea, kes sellega tuuakse, aga võibolla on see teie oma. Kui need uksed lahti läksid ja ma nägin varbaid, ütlesin, et need on minu omad. Nägin kuidas nad viisid ta raamiga ära. Helistasin Raigole, et võtku tüdruk autost kaasa ja tulgu sinna. Peame ootama, kuni midagi kuuleme.

Intensiivis oli ees väike puhketuba. Istusime ja ootasin. Sinna tuli üks naine ja ta rääkis, et tema tüdrukul juhtus just sama asi, aga paarpäeva varem, et tema tüdruk tuli just koomast välja. Ta seletas, mis tema tüdrukule tehti, et algul pannakse aparaadid külge, see võtab aega. Alles siis tulevad meiega rääkima. Alustavad tema jahutamisega ning pärast hakkavad soojendama. Ütles, et küll kõik saab korda. Nad läksid ära koju.

Me jäime ootama. See tundus terve igavik, et miks ometi keegi ei tule rääkima, mis toimub. Läksin juba koridori, et minna sellelt naiselt küsima, et kas ta saab minna uurima, mis toimub. Kuid läksin tagasi, kuna unustasin telo kotti. Siis tuli just arst intensiivist välja, et küsida Holgeri kaalu. Mul nagu peast pühitud. Enne laagrisse minekut nad kõik kolmekesi kaalusid ja ütlesid kui palju keegi kaalub. Aga see hetk, ei tulnud meelde, ütlesin ainult, et 35kg oli kindlasti. Arst ütles, nad panevad talle juhtmeid külge ja me võime ära käia tunnikese.

Marijela tahtis ka koju ära tulla. Nüüd oli tunnike aega ja läksime kohe Mammu't laagrist ära tooma. Teel olles tulid telefoni kõned neilt inimestelt, keda enne kätte ei saanud. Üheks helistajaks oli Valdo. Elme ei olnud vist ise suuteline rääkima. Kuulsin taustaks, kuidas Elmel pisarad voolasid. Seletasin siis, mis oli juhtunud ja palusn, et kannaks Ollukest palves.

Tagasi minnes läksin koju vahetasin autod, läisime Marijelaga tankima. Vähe imelik oli küll minna arvet tasuma, kuna silmad olid jube vesised. Raigo jäi koju Marijannet valvama.

Haiglasse jõudes lasti mind Ollukese juurde. Arst ütles, et nad panid ta kooma, kuna ta ei avanud silm, küll aga regeeris puudutusele. Sain aru, et see, et ta silmi ei avanud, ei olnud hea märk. Mind lohutas teadmine, et Isal on kõik võimalik. Mulle meenus kohe Anneli õnnetus, kuidas ta sellest välja tuli. Isa ei eelista ühte teisele.

No nii raske oli seda pilti näha, kuidas mu poja on aheldatud aparaatide külge. silmad lausa ise nutsid. Saime natuke aega haiglas olla, sest kell oli palju, meilt võeti kontaktid, et kui miskit on siis nad helistavad.

Hommikul helistasin valda ja ütlesin, et meie lapsed ei tule kolmapäeval teiega koju ja rääkisin, mis oli juhtunud. Valla buss viis ja pidi ka tooma lapsed laagrist ära.
Peale seda läksin perearsti juurde, et küsida: kuidas on lood selle haiguslehega, kes selle annab jne. Meie arsti polnud - puhkas. Asendajale rääkisin, mis juhtus, et ta saab pärast arsti öelda edasi.

Nüüd ruttu haigla Holgeri juurde. Enne kella 9 ei tasunud minna, kuna neil on õdede vahetus ja pärast arstide vahetus, sel hetkel ei saa seal olla. Käisin 3 korda päevas poja juures haiglas. Iga kord kui ma sinna läksin ma ütlesin "Tere Ollu, emme tuli." üks vanam arst ütle, et mis sa räägid temaga, ta nagu nii ei kuule sind. Ma ütlesin talle, et mul on nii lihtsam, kui ma temaga räägin.

Emaga rääkisin ning ta ütle, räägi ikka ja ütle talle, et ta võitleks ja ei annaks alla.
Siis kui oli vahepeal sobilik hetk siis ma laulsin talle vaikselt kõrva Timo Lige laulu
https://www.youtube.com/watch?v=a6n4nQwrlEw
See oli laul, mis neile väiksemana alati väga meeldis lauda.

Läkski nii nagu Kerli ema meile rääkis. Nad hakkasid teda jahutama 33 kraadini. ja pärast pidid uuesti ülesse soojendama ning siis koomast välja tooma.

Õhtul poja juures olles hakkasid järsku alarmid kõik tööle. Monitoride tuled läksid punaseks, minul hakkasid käed värisema ja süda peksma. Saadeti mind ooteruumi. helistasin mõndadele inimestel, et palvetage nüüd. Kuna meil oli ka Elmega kokkulepe, et kui  miskit on siis ma helistan kohe talle ja me palvetame. Ta on küll oma 70 km. kaugel, kuid samas oli nagu lähedal. Palvetades tuli mulle korraga  pühaviha peale, et mis see on. Kurat hoia näpud eemale minu pojast, ta ei kuulu sulle.

Siis tuli arst ja ütles, et pidid talle uuesti südamemassaži tegema, kuna kopsust mingi veresoon lekkis ja veri läks tal hingamistoru ette, aga õnneks see kestis lühikest aega (4 min.). Sain uuesti poja juurde tagasi natukeseks. Haiglas oli lubatud viibida, ainult kella 22-ni. Siis see õhtu läks tiba pikemaks.
Oli raske öö tulemas, kuna see võis korduda, arstid puhastasid mitu kora tema hingamisvoolikut öösel.

Järgmise päeval pandi Holgerile kandade ümber pehmendused, et ta kandu ära ei hõõruks.